Welsh corgi'd loetakse suhteliselt terveteks tõugudeks, kuid ka neil on oma osa mis võib vaeva põhjustada.
Ideaalne oleks, et aretuses kasutataks vaid koeri, kes on vabad kõikidest pärilikest haigustest ja kellel on suurepärane struktuur, temperament ja tõutüüp. Nagu ma ütlesin – ideaalne!
Pembroke’de puhul on puusa- ja küünarliigese düsplaasia päriliku soodumusega ja olulist rolli mängib siinjuures ka kutsika/noorkoera üleskasvamise keskkond nii kasvataja juures kui ka uues kodus; toitumine ja füüsiline koormus. Lisaks esineb pärilikke silmahaiguseid, degeneratiivset müelopaatiat (DM), kaasasündinud südamedefekti ehk avatud arterioosjuha (PDA) ja von Willebrand’i haigust (vWD1). Seljadiski sopistumine (IVDD) on selles tõus pigem harvemini esinev.
Cardigan’ide puhul on puusa- ja küünarliigese düsplaasia (sh. küünarliigese inkongruentsus) päriliku soodumusega ja olulist rolli mängib siinjuures ka kutsika/noorkoera üleskasvamise keskkond nii kasvataja juures kui ka uues kodus; toitumine ja füüsiline koormus. Silmahaigustest on esinev progresseeruv võrkkesta atroofia (PRA). Muud pärilikud silmahaigused ja degeneratiivne müelopaatia (DM) on harvem esinevad, kuid need on olemas. Cardiganidel esineb vahel ka seljadiski sopistumist (nö. tagajalgade halvatus) (IVDD).
Soovitan tungivalt kõiki neid haigusi googeldada ja saamaks selgeks nende mõju koerale ja nende pärandumisviisi.
Eestis kehtivate aretusnõuete järgi on kohustuslik teostada koerale pärilike silmahaiguste uuring tunnustatud veterinaari juures (tulemus peab olema kantud Eesti Kennelliidu andmebaasi) ja kohustuslik on ka saada kolm „suurepärast“ näitusehinnet näitustelt. See on minimaalne. Lisaks kõikidel meie koerad, keda kasutame aretuses, neile on teostatud ametlik liigeste düsplaasiauuring, milline tulemus on kantud Eesti Kennelliidu andmebaasi. Tehtavad geenitestid on võimalus teha võimalusel paremaid aretusvalikuid, kuid püüdes mitte kitsendada geenibaasi.
PRA cardiganides on tänaseks haruharva esinev, sama on selles tõus DM’ga. Pembrokedes vWD on aina harvemini esinev. DM osas on teada USA tehtud testide põhjal, et ca 60% pembrokedest on riskirühmas (at risk), ca 35% kandjad (carrier) ja ainult ca 5% on puhtad (clear). DM võib avalduda riskirühmas oleval koeral ca 9+ aasta vanusena, kuid juhtub ka et riskirühmas olev koer sureb 15 aasta vanusena hoopiski muu haiguse tagajärjel. Kahjuks on levinud arvamus, et corgide seljaprobleemid on just degeneratiivne müelopaatia. Enamasti on siiski tegu seljadiski sopistumisega.
Arvestades kui vähe on „puhas“ DM tulemusega koeri üleüldse, kes vastaksid ka aretuskoera nõudmistele muudes aspektides, siis elimineerides riskirühma koerad aretusest, siis kitsendaks see käik väga geenibaasi. Vot see oleks rumal terviseuuringu tulemuse rakendamine, koer ei koosne vaid ühest uuringutulemusest!
Kaasasündinud südamedefekt (PDA) pembroke’des ei ole tänaseks saanud DNA testi, kuid see on selles tõus aina enam diagnoositav. Teada pole, kas selleni viinud paremad diagnostika võimalused või tõus on seda esinemas aina enam ja enam. PDA pärilikkuse viis ei ole tänaseks selge, kuid uuringud veel käivad. Aretuskoeral on soovituslik teostada südame ultraheliuuring, arvestades et väiksem defekt võib stetoskoobiga kuulamata jääda. Pembroke puhul on meil iga kutsikas enne vaktsineerimisi / uude koju minekut kuulatud vähemalt korra (või paremgi veel teostatud südame ultraheli) kogemustega veterinaari poolt, soovituslikult veterinaar-kardioloogi poolt.
Tervis on oluline, tervist peab uurima. Jah, kui ei uuri, siis pole ka probleemi – sest sa lihtsalt ei tea seda.